Minu õpilased, kellele olen seda küsimust aasta-aastalt esitanud, pakuvad väga palju erinevaid vastusevariante. Et raha trükitakse, et see tuleb kaupade müügist, et see tuleb palgast ja pangast.
Kuidagi on juhtunud nii, et tänapäeva nooore ja ka vanemad inimesed ei mõista suurt rahast, sest nad pole pidanud sellest kunagi mõtlema. Kuniks on tööd ja leib laual. Mõtlema hakkavad ikka need, kel suurem isu, vaesusest närvid läbi või kel sedavõrd suuur laiskus, et tööd teha kuidagi ei viitsi.
Raha on sisuliselt üksnes väärust näitav kokkuleppeline vahend, mis tegi aastasadade eest võimalikuks asendada bartertehingud (kuld orjade, lambad põldude ja piim sokkide vastu).
Kuid põhimõte raha teenimisel ehk juurde saamisel on jäänud siiski endiseks. Pole vahet, kas raha trükitakse juurde vähem või rohkem, meie kätte jõuab ta siiski ainult siis, kui suudame vastu pakkuda oma tööjõudu, oma piima, sokke või tarkust. Ja mida rohkem on meil pakkuda, seda rohkem saame seda vahetada raha vastu. Enne kui saada ettevõtjaks, tuleks mõista seda, et raha teenimine toimub nagu keskaegsel turul – igaüks toob kaasa oma parimad kaubad, räägib juurde parimad jutud ja jääb lootma, et kellelgi läheb seda tarvis. Hea õnne korral saame vastu mitte kariloomi ega kulda vaid nende rohkusega võrdsustatud hulga raha.
Kogu küsimus raha päritolust taandubki väga lihtsale põhimõttele: kuidas saada aru, mida annaks turul müüa? Mida läheb teistel tarvis?
Mida õppisime? Et raha tuleb inimestelt, kellel on tarvis asju, mida meil on neile pakkuda.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment